Sõber äripartnerina – õnn või õnnetus?

Kena hommikut,

Nagu isegi aru saate, siis alustan kohe ettevõtjaks olemise mitte nii lõbusatest tahkudest.

Lugu siis minu elu esimesest kogemusest ettevõtjana ja sellest kuidas meil sõbraga koostöö läks. Et mis siin netiturundusega pistmist on? On ikka küll. Tol ajal küll suuresti vaid meili ja kodulehe kaudu aga just nii seda asja aeti ja just siis hakkasin aduma kui suure potensiaaliga see värk on samas kui palju vett saab merre lasta kui inimene, näiteks toon iseennast, nii omadega null on antud alal.

Kui tunned, et oled seisnud samade probleemide ees, siis räägi oma lugu ära, kommentaarium on all avatud, ootan huviga, saamaks teada, kas ma olen/olin ainus omataoline õnnetusjuhtum.

See oli ülikooli aegu umbes 12 aastat tagasi kui veel tõsiselt muusikaga tegelesin. Üks asi viis teiseni, kuni hakkaski peas idanema mõte oma enda produktsioonifirma teha. Lühidalt siis helistuudio – fonogrammid, audioreklaamid jms. Arutasime asja sõbraga ja umbes poole aasta pärast leidsime, et mõte on küps ja teeme ära. Osalus 20/80 minu kasuks, kuna panustasin asjasse oluliselt rohkem ressurssi nii ajas kui rahalistes vahendites.

Kas-vastab-tõele-et-võidad-äripartneri-kaotad-sõbra-

Kas vastab tõele et võidad äripartneri kaotad sõbra?

 

Asi läks mühinal käima!

Egas midagi, saime tolleagse peda Pärnu mnt 59 hoonesse täitsa sobivad ruumid ja töö võis alata. Päris ausalt, esimene 1 kuu oli kõik väga tipp topp, sest kõik oli uus ja huvitav, tassisime uut mööblit sisse, soetasime puuduolevat tehnikat, nikitsesime ja nokitsesime kus vaja – noored tegijad – fine. Ajasd liikusid mühinal. Remonditööd said otsa ja kruvid said seina keeratud. Umbes kuu kahe möödudes hakkaski asi pihta.

tik tak tik tak

Mind häiris sõbra/äripartneri apaatsus. Õigemini nägid meie päevad nüüd välja selllised, et mina kruttisin digipuldi taga nuppe ja sebisin vahepalaks tööd juurde, 16h päevas, sõber laekus kenasti kell 10 hommikul kohale, tegi kohvi luges lehest anekdoote ja istus internetis. Vahepeal tõi fuajeest automaadist Snickersit. See oli firmasnäkk – iga päev sai vähemalt üks pintslisse pandud.

 

Pinge hakkas süvenema

Pinge hakkas kuhjuma. No ausalt!

Saan aru, et ka sina oled üksjagu pappi alla pannud, aitasid siin remonti teha ja värki ja kõik see on väga kõva aga nüüd on värv kuivanud ja meil oleks vaja üür ära maksta jms rõõmud, et äkki leiad netist mõne siukse anekdoodi, mis aitab kliente tuua või nii?

Sõber üritaski, istus netis, kulm kortsus, vahtis seal midagi, tegi oma kladesse märkmeid ja aegajalt saatis mõne meili kuhugi. By the way asi tundus nüüd üksjagu asjalikum aga siiski tik tak tik tak. Tegime siis diili, et kui ärikirju saadame, siis viskame teineteist koopiasse. Mõeldud tehtud. Kohe sai ka selgeks, et ta kirjad olid üsna seosetud ja mingit tagasisidet siit ei saanudki tulla, reaalsest diilist rääkimata. Tegin viisakalt ja kuidagi semidiplomaatiliselt, et keegi end solvatuna ei tunneks – delegeerisin kliendisuhtluse jms jura 100% endale.

“Sa vaata seal netis neid teisi asju seal, mis kõik vaja” – midagi siukest keerutasin kokku.

Ilmselt tärkas minus ka teatud moel kontrollifriiklus aga no tõesti, See kui sa saadad päevas ühe meili kuhugi kohta X ja ega sa ka ise väga täpselt aru saa, mida sa neilt küsid või miks sa selle kirja üldse kirjutasid, siis hirmutad need vähesedki tegelased ära. Seda enam, et jutt käis raadiojaamadest, igasugu firmadest, mis vajavad audioteenuseid, bändid jms. Üsna delikaatne ja ettevaatlikult toimetatav ringkond kui meepoti juurde pääseda tahad.

Kell seinal aga muudkui tiksus …. tik tak tik tak…

Minu-esimene-firma-parimast-sõbrast-äripartner-ja-mis-sellest-kõigest-välja-tuli

Minu esimene firma, parimast sõbrast äripartner ja mis sellest kõigest välja tuli.

Koos me seda äri alustasime ja nüüd sina lükkad mind mängust välja?

Mul endal õnnestus üsna ruttu kriitiline hulk kliente orgunnida. Kes tekkis tutvuste kaudu, kes sai selle õige meili juhtumisi õigel ajal jne – kuidagi ma need kliendid igastahes sebisin ja üür saigi makstud, ning juba aasta möödudes soetasime ka uut stuudiokola, pidevalt ja päris suurtes numbrites. Tol ajal muusikat Hobbyhallist ostetud läptopiga ei tehtud. Helistuudiod olid maast laeni ülikallist stuudiotehnikat täis, enamasti Saksast tellitud.

Mida ägedamaks asi läks, seda vähemolulisena sõber ennast tundis. Oli selge, et selline lõhe vajutab oma pitseri ka sõprusevahasse, mis ilmselgelt tardus ja tardus. Polnud harvad hetked, kui sõber mainis mõnel peol svipsis peaga, et koos me seda alustasime ja nüüd mina nügin teda mängust välja niimoodi. Et tema on väga solvunud hingepõhjas jne jne. Mina muidugi vastu, et no kuule. Kui su päev koosneb sellest, et hommikuti meile mõlemale kohvi keedad (mida ta tegi tõesti hästi) ja siis pehmes diivanis jalg üle põlve ajalehest kõva ja selge häälega tsitaate ette loed, siis kahjuks vajud sa ise mängust välja. Või teeme ehk nii, et mina suhtlen sinu nimel inimestega, saadan sinu nime all meile ja teeme nägu nagu kõik on ok 50/50 või mis?

tik tak tik tak….

Fakt on see, et reedetuna tundsime endid mõlemad. Mina tundsin, et mina üksi sebin siin tööd, teen selle kõik ära ja tema röstib kofeiini ja loeb lehest anekdoote ette – justkui firma esindusnägu. Muusikalised teadmised olid tal olematud seega ei saanud tema panust ka produktisoonis rakendada. Tõsi, omamoodi arrogantsust VS stiili mehes oli.

Teda seevastu ei kaastaud kliendisuhtlusse, finantsotsuste tegemisse ja üleüldse kõike tehti ilma temalt arvamust küsimata nii pool seljataga.

tik tak…babahhhh!!!

Lõpuks läksidki meie teed lahku. See oli lahkuminek, mis algas esimesest päevast ja omamoodi kibe maitse jäigi mõlemale suhu. Tegelt siiani häirib.  Kummagil omaenda põhjused omaenda peas.

Minu vead:

1. Olin liialt nõudlik

2.Tahtsin asju liiga kiiresti

3. Ei aidanud sõbral oma kohta ettevõttes leida – selleasemel asusin teda survestama stiilis, et tee midagi kasulikku ja mind ei huvita kuidas sa seda teed aga tulemusi on küll vaja ja KOHE.

4. Ma ei osanud (loe üritanudki) leida üles tema tugevaid külgi (kui neid ka oli) ja seda siis ettevõtte arengusse rakendada.

5. Valisin inimese, kellel puudusid erialased(muusikalised) teadmised ja kogemused puudusid ka kliendisuhtluses ja marketingis. Siinkohal kaitsen end, et olime noored, päris kindlasti lollid ja tegelikult oli kõik nii lapsekingades, et partnerit valida polnud sisuliselt võimalik. Kas temaga või temata oli toonane valik arvestades konteksti, aega ja kõike muud.

6. Olin liialt sissevõetud nulltolerantsi meetodist. Ajasin äri nagu mingit exceli tabelit.

7. Puudus igasugune arusaam, kliendisuhtlusest kui pikaajalise ent võimsa vahendi kasutamisest. Tõsi tol ajal oligi see online elu üks paras keedis – vähemalt Eestis.

Selline õpetlik lugu, mis sai alguse minu ülikoolipõlvest ja mida pälvis 7a edu püha taevase ristiisa isikliku sekkumise tõttu, sest sry, mingit arukamat seletust ma sellele poisikeste õnnestumisele anda ei oska. Kui ka sina seisad või oled seisnud vastakuti just taolise olukorraga, siis räägi, küsi, vasta – asjalikud kommentaarid on igati teretulnud.

Tervisi, Joel

P.S. Kas vastab siis tõele et võidad äripartneri kaotad sõbra?

You may also like...