MINU KOGEMUSED ehk jänkud, äri ja segased inimesed

Olen juba mõnda aega oma mõtteid siia postitanud ja ehk oleks paslik ka iseendast paar sõna pajatada.

35 eluaastat pole ettevõtlus maailmas just kuldliigasse kuuluv iga. Arvan, et inimene on oma kogemuste ja tasakaalu tipus seal kuskil 45-50 eluaasta tuuris. Kuid siiski on elu mulle ette visanud hulga äärmuslikke kogemusi. Niisiis väga lühidalt karjäärist ja minu ettevõtluse ajaloost:

Playboy-Eesti-tegevjuht Joel Kirsimaa QOQO Digital Publishing direktor Joel Kirsimaa

1998 lõpetasin Kesk-Eestis Aravete Keskkooli

1998 Tallinna Pedagoogikaülikool

Mis jäi 4 kursusel pooleli, kuna noore mehehakatise hing ihkas ettevõtlust teha.

 

2000 hakkasin tegelema ettevõtlusega, luues oma plaadifirma Cherryland Music. See kuldaeg kestis kokku 8 aastat.

Musabisness on lahe. See kuldaeg kestis kokku 8 aastat.

2000 hakkasin tegelema ettevõtlusega, luues oma plaadifirma Cherryland Music. See kuldaeg kestis kokku 8 aastat.

Musategemine on ikka elu. Koostööd sai tehtud kõikvõimalike artistidega nii nooremast kui vanemast põlvkonnast. Olin ise nii produktsiooni kui ka manageri rollis. Viimaseks plaadiks minu käe all jäi Koit Toome “Allikas” siis tulid peale uued seiklused, millest pajatan juba allpool.

2002 sai kätt proovitud kinnisvara halduse valdkonnas.

Kuskil 4 aasta jooksul haldasime umbes 10 objekti Tallinna kesk- ja vanalinnas. Enamasti kuulusid need kinnistud kahele suuromanikule. Tõsiselt huvitav aga ka ülikeeruline aeg oli see. Sundüürnikud, hinnasurve, buumist hullunud inimesed ja kõige selle keskel rahulikuks diplomaadiks jääda oli noorele poisile paras katsumus. Ka mu äripartnerite valik polnud just musterspekter. Näiteks armastas üks sõbrake pingelisematel perioodidel nädal aega jutti juua, tel väljas jms sotsisaalsed lisahüved. Kuna mingil hetkel muutus firmas näiteks veel saamata tulude jagamine olulisemaks päevateemaks kui hea teenuse pakkumine, siis otsustasin sobival hetkel mängust sõbralikult välja astuda.

Suunasin rõhu taas musabisnessile, mis oligi vahepeal unarusse jäänud. Ja see tiksus kenasti. Pool aastat hiljem lõpetas too kinnisvara firma tegevuse, miks, ma täpselt ei tea aga arvatavasti keerulised suhted said sellele rahaliselt edukale ettevõttele saatuslikuks. Hull aeg nõudis segaseid inimesi.

Olles kinnisvaras lõpetanud arvasin, et olen nüüd inimsuhete virrvarris küll kõike näinud aga ei…

saatus üllatas mind 10 korda suurema väljakutsega…

2009 Playboy Eesti tegevjuht ehk 10 korda rohkem segaseid inimesi

2009 Playboy Eesti tegevjuht ehk 10 korda rohkem segaseid inimesi

2009 Playboy Eesti tegevjuht ehk 10 korda rohkem segaseid inimesi

Kujuta nüüd ette olukorda… 2009 aasta, sügav masu, ühiskond on buumipohmellis, katki ja närvid ribadeks. Äsja pankrotistunud Playboy Eesti on vaja tulest välja tuua. Maine puhtaks pesta, usaldus taastada. Keegi koostööd teha ei soovi, sest eelmise omanikfirma tegevusmuster on kõigil värskelt mälus. Lisaks umbes 10 tegelast on ümber selle tõrvakarva meepoti lootuses kuidagi, vahet pole kuidas, aga iga hinna eest asjast mingit kasu lõigata. Meeletu tempo, suhete taastamine, tohutu rahaline surve. Agressiivsed inimesed, kuulujutud, targutajad.

Kuus korra astus uksest sisse mingi investorite poolt sebitud “oma ala asjatundja”, kes esitas algatuseks tohutu arve, siis rääkis mingist täielikust reformimisest. Olles lõpuks selle niigi hapra aga juba enamvähem stabiilsuse saavutanud struktuuri laiali lammutanud tõsteti käed üles ja teatati pidulikult, et projekt ebaõnnestus, “maksa mulle veel see viimane 65 tuhhine arve ära, mis sulle õhtul meili panen ja edu teile. Ahjaa ma siin mõtlesin, et äkki teeks mingi autokompensatsiooni ka ikka, sest noh saad isegi aru ma käisin kokku oma 5 korda Piritalt siia kesklinna teie kontorisse oma autoga või nii. Kas 1500 oleks ok?”

Mis siis ikka, vähemalt sain jälle jätkata sealt, kus kuu aja eest pooleli jäin.

Niimoodi kindlalt oma joont hoides jätkas Jänku tegevust, lõpuks kui kõik investorid ja nende evangelistid olid oma ideed tulutult ära proovinud, siis sellesse räsitud maailma jäimegi kahekesi, mina ja veel keegi, kellele ma tema kindlameelsuse eest tänini tänulik olen.

Vaikselt õnnestuski see masinavärk enamvähem stabiilseks saada. Umbes 1,5 aasta pärast oli ettevõte juba nullis ning exceli nooleots näitas aeglast aga sujuvat tõusu. Likviidsus oli muidugi meeletu ja arvete laekumiste ebakorrapärasus tekitas tublist peavalu.

Sellest ajajärgust peaks eraldi raamatu kirjutama

By the way … see oli mu elu keerulisim aeg ja olles tegevjuhina kogu selle masinavärgi hingeelu täielikult omandanud kummitas peas juba uus mõte.

QOQO - elu raskeim kõhutunde otsus, mis osutus õigeks

QOQO – elu raskeim kõhutunde otsus, mis osutus õigeks

2012 QOQO Digital – elu raskeim otsus

Kuna know-how, suhted jm vajalik oli olemas, siis milleks maksta onule Ameerikas tohutuid summasid frantsiisi? Teeks ise midagi taolist ja haaraks sellest nišši turul endale. Suurim põhjus, miks ma otsustasin enda brändi luua oli aga see, et juba 2010 hakkasin Playboy emafirmale USA-s selgitama, et tulevik on internet ja kas me ei võiks kah ajakirja printversiooni asemel asetada rõhu online väljaandele? Sellega ei oldud nõus. “Print on ja jääb” oli vastus.

Mida rohkem aga linnapeal ringi vaatasin, seda rohkem märkasin, kuidas inimesed istuvad ninapidi nutitelefonides. Selge pilt kuhu klient kolib!!! Lihtsalt mõte asendus vaikselt hirmuga kõik kaotada kui ma kohe midagi ette ei võta. Kuigi Playboy näitas üsna kenasid numbreid, siis hilisõhtuti valmistasin kodus ette juba uue brändi konsepti ja tulemist. Eeltööd võtsid kokku umbes 1 aasta. Siinkohal tänud minu tollasele elukaaslasele, kes toeks oli. Aitähh ka Controvento restoranile vanalinnas. Just seal teisel korrusel sai ära joodud mitu pudelit Proseccot ning ruudulisele paberile kritseldatud QOQO logo algne eskiis – need Q tähed ja see hai kala uime element.

Väga raske on töötavat firmat kinni panna toetudes oma sisetundele tuleviku trendide osas ja saamata toetust lähedastelt.

Septembris 2011 hakkasin siis äripartneritele ja klientidele vaikselt teatavaks tegema, et poisid, on kuidas on aga kavatsen päris oma brändiga välja tulla ja step by step online segmenti üle kolida. Ütlen ausalt, et peaaegu kõik vahtisid mind sellise peastpõrund pilguga. Parimad sõbrad üritasid ka “hullu” maale tagasi tuua ja selgitada, et printmeedia ei kao kuhugi ja online on pigem siuke mänguasi ja no ikka Playboy bla bla bla. Tore aeg oli, kaotasin mitmeid sõpru, sest mõni pidaski mind lihtsalt segaseks nagu mulle tundus. Ilmselt olingi aga täna on olukord selline, et ei meenugi ühtegi sõpra, kes oma asju nutitelefonis ei ajaks. Klient on nutikas aga edu prindile.

Irooniline on see, et 2013 võeti USA Playboy poolt vastu otsus tõsta oluliselt online segmendi osatähtsust, kuna print ei näita häid numbreid.

Täna on Playboy.com superlux. Oleks ma seda ette teadnud oleksin ehk need paar aastat veel punnitand, et oma tahtmine kätte saada.

Aga tagasi asja juurde…

Täiesti tavaline olukord oli see, et pidin kellegile selgitama, et Playboy pole pankrotis. Lihtsalt, ma ei usu printemeedia tulevikku väikefirma kontekstis ja kui üldse selline kapitaalne otsus ellu viia, siis kohe, sest kahtlen, et 2 aasta pärast veel firmal raha on sellist sammu ellu viia.

Praegu tänan jumalat, et toona jätkus julgust, “peastpõrunud” silt otsa ees, töötav Playboy ajakiri kinni panna ja QOQO näol online segmenti üle kolida. Ja veel …mu süda ei petnud mind, olen tõeline online turunduse teema fänn. Ärevus on asendunud joovastusega.

Olen osalenud veel 5-6 ettevõttes üritusturundusest kuni tootearenduseni välja aga nendest räägime kunagi hiljem. Jutt venib pikale.

2015 – raamatud, raamatud, raamatud

Täna tiksutangi QOQO-t ja tegelen oma lemmikala Online Turunduse hingeelu uurimisega eelkõige läbi vastavate raamatute, loengute jms. Ka olen tegev ühes Tallinna restos ja korraldan sealset brändi mainekujundust ja online marketingi.

Selline on siis minu lugu väga lühidalt kokkuvõetuna. On nähtud nii suuri võite kui kibedaid kaotusi. Olen saanud palju haiget, valusaid kogemusi, samas teinud ka ise tahtmatult liiga nii mõnelegi heale inimesele, kelle ees tänini siiralt vabandan. Äri lihtsalt on selline retk hundikarjas, kus miski ei sõltu kunagi 100% sinust ja pööratud selg on märklaud teravale noale, mis läks lendu komistanud sõbra käest valides ise oma pimeda suuna.

 

Hoia suhteid,

Joel

You may also like...