Kuidas turundada kui klient ei anna infot?

Pole ammu siia ühtegi sissekannet teinud aga selleks on olnud ka kaks põhjust. Esiteks sai endale mitu suuremat projekti võetud, mille marketing nullist sajani üles ehitada on võtnud oma aja ja tähelepanu. Teiseks, ju mul lihtsalt polnud midagi tarka öelda.

Tere sõbrad,

See,  millest nüüd kirjutan on rohkem appikutse kui et nõuanne. Niisiis pajatan ühest suisa põletavalt paeluvast juhtumist, millega end äsja õnnistasin.

 

Kõne vanalt sõbralt

Lugu järgmine. Helistab mulle vana sõber, ütleme, et ta nimi on T. Teada tuntud tegelane pealinna kuluaarides “Hei, Joel kuidas läheb tatataa, saame kokku lalalaaa ja mul on sulle üks huvitav väljakutse babahh.” Fine, juba aiman, keegi teeb midagi ja vajab marketingi juurde.

Kokku võime ikka saada, polegi ammu väljas istumas käind, viimati eile – arutlesin endamisi. Aga kõne ise poole pealt midagi sellist:

Joel: “Millal kohtume? Järgm nädal?”

T: “Sa varem ei saaks”?

Joel: “No selle nädala lõpp, saaks rahulikult istuda, arutada, räägime elust olust ka ja…?”

T: “äkki täna?”

Selge, maja põleb!!! Võibolla ma olen hetkel aidsihaige ja suren homme maha aga who cares about sõbra käekäik eksole.

Joel:  No proovime paari päeva jooksul.

T: “Well done!  …tuut kill toru hargile ja jutt lõppend.

Väga meeldiv kõne oli. Ma peaaegu et tundsin juhtmekärssamise vingu. Tead küll, see kui eksled Hispaanias päraperses, väljas on +40 ja Fiat läheb kohe põlema.

Kuidas turundaja turundusega ära trikitati

Kohtumine tellijaga

Kohtumine ise oli ka väga nauditav. Ei mingit drinki baaris, ei mingit juttu, et kuidas sul läinud on kallis sõber, kas tervis ikka korras….? Kaugel sellest. Kohe südalinna peene hotelli lobbysse, kus mantlitega vanahärrad juba murelikult ees ootamas (sõber ise jäi muidugi hiljaks). Tere mina see ja see, väga meeldiv, visitkade vahetus ja läks andmiseks.

Et meil on siin selline suurem üritus tulemas ja vaja on sind, kes kogu marketingi eelkõige netis aga ka tänava ja kommunikatsiooni plaanis ära teeks. Tegu on sellise asjaga nagu “limonaadifestival (nimi ja tegevusala muudetud). Seal erinevad limpsitootjad pakuvad, näitavad oma limpse, külastaja saab proovida ja puha. Oodatav külastajate arv 2500.

Protsess juba käib, ehk siis palju taustatööd on tänaseks tehtud ja värki.”  Idee oli tegelikult päris huvitav ja kuna kogemustega vennad taga, siis põhimõtteliselt võiks isegi kaaluda seda asja.

Joel: “Nooh, et juhul kui ma punti tulen, kuigi ma ei tule, et millal see ürituse toimumiseaeg on?”

Tähtsad mehed: “Kuu aja pärast detsembris.”

Piiiip jaaaa…tik tak tik tak hakkas vana tuttav kell mu peas nulli käima.

Joel: No arvestades, ürituse mastaapsust, siis selle ajaga maa saan teha nii palju kui saan, mingitest garantiidest pole siin juttugi. Juba netiturundus üksi eeldaks vähemalt 6 kuud ette surumist.

Tähtsad mehed: “Mõistame ja oleme nõus sinuga. Proovi lihtsalt nii palju asju jooksma saada kui vähegi võimalik.”

Joel: “Okey, juhul KUI ma teid aitan, kuigi ma ei aita, siis vastu soovin väga kiiresti võimalikult palju infot kõigest, mis seda asja puudutab ja ei puuduta. Iga meilivestlus, kahtlane hääletoon ärikliendi poolt, isiklikud tunded, mõtted, ühesõnaga vajan võimalikult head tervikpilti hetke reaalsusest ja seda ilustamata. Kohe kui helistan mistahes küsimusega, siis mulle vastatatkse ja neid kõnesid hakkate saama palju.” Vaid nii jõuame ehk suurema tule maha võtta ja midagi ära teha.

Mehed olid igati päri, läksime sõpradena lahku, nemad tähtsat äri ajama, mina koju järele mõtlema.

Pakuti ka osalust firmas, millest hetkel keeldusin, kuna ei tundnud härrasid piisavalt.

Minu jaoks on meeskond tähtsam kui idee ise.

Nii leppisimegi kokku, et juhul kui läheb teemaks, siis maksavad mulle lihtsalt rahas kinni 1 kuu ettemaksuna turundust teenusena. See pingeline periood annab mõlemal osapoolele hea ülevaate, kes me sellised tegelikult oleme. Kui tiim tõesti toimib, siis minu poolt on positiivne vastus tulevikugi osas vägagi võimalik.

Päras mõnepäevast moosimist võtsin raske südamega diili vastu. Ühest küljest mul juba on mitu suuremat asja kaelas, ja ma ei taha, et need kannataks, teisalt need miljon küsimärki, mis mu pealuu siseküljele koputasid ja tegid mingit sellist mi-mi-mi-mi-mi häält. Mõelge ise:

  1. Suuremat sorti üritus
  2. Aega on alla ühe kuu
  3. Inimesi ei tunne, neist pooled on välismaalased, kes ilmselt Eestis toimuvast suurt midagi ei jaga, järelikult pole neist ka väga tolku.
  4. Minu jaoks oli selle konkreetse ürituse valdkond üsna võõras ja oleks väga vaja eelnevalt ennast lihtsalt kurssi viia antud teemaga.
  5. Kuna ma ei saanud ka mitmele teatud küsimusele juba esimesel kohtumisel vastuseid, siis ütles kuri uss kõhus, et hierarhiaga on probleeme ja võimalik, et tegevjuht kui selline on kas saamatu või on ta munad ürituse autori poolt maha lõigatud. Noh teate küll seda –  tiim orgunnib üritust, kõik sujub ja siis vahepeal täitsa lambist arvab peaboss, et ta tegeleb ka mingi asjaga korralduses. Mida ta muidugi ei tee, mis keerab info kinni, stressi üles ja kõik see monkeybiz.

Tagatipuks mulle jäi kangesti mulje, et nad peavad minu kui turundaja all silmas tegevjuhti, ürituse kordinaatorit kohapeal ja kui aega üle jääb siis turundajat.

Olles seda kõike täiesti jääknähtudeta olekus enesele teadvustanud ütles Joel JAH.” Hetkel sa vist mõtlesid, et “kas see vend on puhta ära keerand?”

Nii tore. Rahutud küsimärgipoisid tegid peas mi-mi-mi ja pomm kuklas tiksus nulli tik-tak-tik-tak.

 

Aga töö läks lahti ja mis siis juhtus?

Esiteks kõik mu kartused osutusid tõeks ja mitte ainult. Täna olen olukorras, kus mulle lihtsalt vastuseid ei anta. Kas suunatakse järgmise inimese juurde, kes peaks teadma aga ei tea ja suunab sama venna juurde tagasi ja kõik see. Ehk siis tegevjuht kui selline puudubki. Oleks natukenegi rohkem aega, saaksin enamus oma küsimustele omal käel vastused hangitud ja asi ants. Täna seda võimalust pole. Reaalsus on see:

  1. Aega on alla 1 kuu
  2. Infot ei jagata. Isegi festivalil osalevate toodete, brändide jms kohta meelita infi välja nagu sõjavangilt.
  3. Vastutus on suur. Ühelt, küsisin päris korraliku summa ette, mis ka juba välja maksti. Teisalt kipun igat tööd võtma kui omaenda isiklikku projekti ja ma ei saa ennem rahu kui asjad jooksevad nagu vaja.

Kas teate mõnda lolli, kes sellisele asjale alla kirjutaks? Aitähh, veel eelmisel nädalal ma ka ei teadnud, nüüd on au ühte sellist lausa isiklikult tunda.

Ausalt! Ma ei tea, mis selles asjast saab aga annan siis kuu aja möödudes teada, et mis sai. By the way annan endast parima.

Seniks olgu see lugu õppetunniks ka teile, kes te turundusega tegelete. Võib juhtuda, et klient kas ei viitsi, ei taha, ei oska või ei saa sulle vajalikku nfot anda. Mis siis teha? Ma veel ei tea aga te saate juba lähiajal teada, et mida mina siis tegin.

 

Kirjutan tulemusest alla kommentaariumisse.

Kohtumiseni,

Joel

Ja veel, kui nüüd jäi mulje, et antud töö tellijasse kuidagi üleolevalt suhtun, siis nii see pole. Mingil põhjusel jõudis nende olukord sinna kus see hetkel on. Ma pole uurinud, miks asjad nii viimasele hetkele on jäänud ega kavatse seda neilt ka küsida. Minu asi on päästa, kui päästa annab, mitte teiste minevikus urgitseda.

You may also like...